30. aprill 2012


"Kreutzwald meets Dance" on nüüd ka facebookis - pildid, video. Reklaam on täispurjes. Ja see puri võtab meeletult energiat. Ardoga rääkisime, et tänapäeval läheb palju tööd just väljapoole. Siin tulebki kasuks kindla struktuuri olemasolu sinu ümber, et iga etenduse ümber seda ehitama ei peaks.     

            Jaan Ulst


                                                                                       

28. aprill 2012

Kreutzwald meets Dance

       Jaan Ulst, 23.04.2012



Pingeline prooviperiood proovisaalis on lõppemas. Jäänud on veel nädal proovisaalis ja siis nädal Sadamateatris. Pea kõik koreograafilised ideed on lauale asetatud. Edasi on arenenud lugu, muinasjutt, mis on tänaseks mõjutusi saanud igast ilmakaarest. Ainult etenduse kontseptsioon on tahaplaanile vajunud ja tänase õhtu ülesanne ongi keskenduda muusika otsimisele ja kontseptsiooni loksutamiseks. Paar päeva tagasi käis pilte tegemas Ranno Rätsep. Siin siis neist valik.















5. veebruar 2012

Sound and embodiment - music and dance

Gerhard Lock (Tallinn University, Estonian Academy of Music and Theatre)




The following has a reference to

Gerhard Lock (2011). On concepts of listening as embodied, active and creative process within a changing sonic environment. In Proceedings of the 7th International Scientific Conference „Problems in Music Pedagogy“, September 22–24, 2011 Daugavpils University (Latvia).
http://lapas.du.lv/pmp/7_pmp_programme.html



According to Kleinberg-Levin (2011: 1) „the human body is a system of capacities: seeing, hearing, walking, standing, gesturing. And once these enactments of embodiement are understood as capacities, it imediately becomes a question of their potentialities, their posibilities for further development, further cultivation, taking them beyond the stage of growth that their mere biological endowment attains.“ Further he points out that our ways of seeing and hearing (etc.) can be subject to learning processes. As embodied creatures, human beings are depend on their phenomenological abilities with their existential-ontological meaning – in particular, gestures, walking, and standing.

Of course, sound should not be treated as detached from visual or bodily-performative sources and experience. Sound is always physically produced from some performing or moving source and spreads through both air and bodies in waves. Performance is the first and most important connection between sound and body movement not only in the realm of musical performance but also in the field of dance, where music evokes movement and movement produces sound and music.

Listening is connected to bodily experience while tapping along, snipping fingers, moving heads etc. And listening belongs to the most important requirements for the temporal arts (music and dance).

According to the Estonian writer Erkki Luuk (2006: 74) one can not clearly define the boarders between experimental music and soundart. The situation for performance art (in Estonian: action art) and modern dance seems to be similar. Each of these art forms have traditionally acknowledged central mainstreams, but there are also developments which crosses boarders, are located between several fields having multiple features or are even completely ambiguos. Luuk (2006: 75) points out that whatever music is sound and whatever dance is action, but not the other way around, because sound is the medium of music and action is the medium of dance. If we think about standstill, which is opposed to movement, but is as well part of action, Luuk considers action as a broader category than movement. Similarily isn‘t silence sound but part of acoustical phenomena. Acoustical phenomena and action itself are therefore the basic elements of temporal arts.

(Excerpt from Lock 2011: 184–185)


3. veebruar 2012

27. jaanuar

jaan ulst



raskelt tuleb seekord pilt silme ette
nii palju võib filosofeerida teemadel, mis on etendus, kust ta tuleb, või ta on juba kohal jne

raske on elada ajahetkes, kus sa tead, et etendus tuleb aga kuidas, on veel saladus.

Kohtumised kunstniku ja heliloojaga on andnud mitmeid inspireerivaid ideid, kuid loonud ka teadmise, et etendus pärineb ikkagi ühe mehe seest.
Oma mõtetes otsin pidevalt pilti, kuidas etendus välja hakkab nägema. Seda pilti on aga raske luua. Segajaid on palju. Millist atmosfääri on minul kui kunstnikul vaja, et rääkima hakkaks minu sisemine mina? 
Olen tihti mõelnud, et selleks võiks olla kaminas tulesoojus. Proovisin seda maakodus pliidiukse juures järele aga tulemuseks oli vaikus. Ehk on tuli liiga võimas element, mis summutab kogu hinge.

Millegi pärast on saatnud mind idee veega. Kõikjal. Tilk. Tiik. Bassein. Kunstnikul tuli sinna juurde liiv. Liiva salalikkus, karedus ja teralisus - ei kanna mind, aga Vee tarkusi on mulle õpetatud juba lapsepõlvest alates.

Kivi. Maa. Mitte muld vaid kivi. Minu elus puudub stabiilne kivi toa nurgas, mis kutsuks tagasi endajuurde elu üle arutlema.

Tagasi vee juurde. Me ise oleme ka veest ja muuseas, ära märkides, minu idee on juba pea aastavanune, siis aasta 2012 on veedraakoni aasta. Ehk on kõik need signaalid tantsida vees ja koos veega?

Lavameistritelt on juba nõusolekud saadud: pool lava tuleb tiik. Kas teine pool koosneb liivast, vaibast või  tantsupõrandast, on veel selgitamisel.

11. jaanuar 2012

EDASI

Jõgi, mis poolitab juga. Juga, mille otsa ega äärt me ei taju. Juga, mis tundub voolavat lõputut elu kulgu ning nii tundmatuks jääb mu sees.
Mis on see juga, mida jõgi või sild ning sammud laudadel pooleks nii kangesti murda ihkavad. Kui ta üldse on juga, mida ma tegelikult ei tea.
Nii sama kindlalt, nagu jõgi suubub merre, astun mina silla laudadele, mis vanadusest purevad. Üks hääl kõrvalt küsib, et ega sild siis vana pole. Ei ole, ning ma tunnen kargust, küllust ja progressi. Progressi, mis pidevalt voolab, kuid samas annab ka sulle võimaluse kaasa tulla. Vaadanud üle silla ääre, nägin ma liikuvat progressi, mis suundub pidevalt eesmärgi poole, kuid samas ootab pidevalt järele.
Pidevas ühesuunalises otsingus kajab vastu erinevaid emotsioone. Vastu põhjakivi paiskuv vool just kui jääb oma mullitava olekuga minu otsa vaatama, samas kui muud kanalid tormavad millegi suure ja laia poole.
Fookus mängib siin rolli ning fookus ka jõel olemas on.
Nüüd ihkan ma vaadata vastu jõe fookust. Selleks ma suundun ulatama üle teise silla külje. Avanev pilt on võrratu. Kõik voolabki ühes suunas. Pole enam progressi, mis sind kaasa ootaks, ta lihtsalt voolab su alt läbi. Ainult mõned tasased veelaigud paistavad kaugelt ja needki on väga kaugel, nii et vool neist kaugelt ringiga möödub. Silma jääb rohkem rohelust ja loodust, progress vajub vaikselt oma möödanikku.
Minu sammud ja kõrvalhääl poolitasid midagi, mida ma ei tea, mis see on. Samas ma ei oska ka öelda, kummale silla poolele vaadata. Mööda silda avaneb kaunis rohelus iga sammuga kaugeks jääva sulinaga.



Kaspar Aus
31. mai 2006