Tantsulavastuse tööprotsessist - Jaan Ulst

"Ta seisab nende ees."

Kõlab nii füüsilise lausena, et võib olla terveks motiiviks kogu etendusele. Samas on tegemist nii neutraalse lausega, et selle võib keerata nii heaks kui halvaks, mustaks ja valgeks.

Kas pole vapustav hetk! Vabadus! See sama vabadus, mis on meie liigutustes: võime valida kuhu ja kuidas liigume.

See on algus. Piiride paika panemine. Otsustada kui suures maailmas hakkan looma tantsu. Kas me saame üldse maailma suuruse üle otsustada? Ehk on maailm alati sama suur ja me saame ainult selle ruumi täitmise üle kaasa rääkida.

Mis on hea etendus? Kui täidetud peaks see maailma ruum olema?

Minu õpetaja on öelnud, et üks etendus on justkui puu, mille mõtteline joonis on ruumis juba olemas. Puu teab kuhu kasvada ja meie peame seda lihtsalt kasvatama ning laskma kasvada.

See räägib justkui meie alateadvusest, millel on meiega plaan. :)

Esietendus saab olema 9.mai 2012 Sadamateatris Tartus.

http://www.vanemuine.ee/kreutzwald-meets-dance

Meeskonnast:

Koreograaf: Jaan Ulst

Helilooja: Liisa Hirsch

Kunstnik: Maarja Meeru

Dramaturg: Liina-Riin Olmaru

Tantsijad: Vanemuise balletist

Muusikud: Vanemuise sümfooniaorkestrist

Mõtestus - Aed armastusele vabaduses

Mõtestan oma koreograafilist loomingut. Ilmselgelt tahan haarata kaugele minevikku kui ka tulevikku - oleviku punktis Tallinnas, oma lapsepõlvekodus Koplis. Aeg on üks olulisemaid meetodeid. Aeg ongi see aed, mida ikka ja jälle avastama lähen, aed armastusele vabaduses, mis tõkestamatult peaks ületama kõik noorusest tulenevad nõrkused tema tugevustele.

Kaks vastandlikku kuid sarnast inimpõlve on koos ühel nendest lõpututest paralleelsetest ajatelgedest. Universum. Ulatus, mis pingutab kahe eksistentsiaalse punkti liikumiste vahele jäävat energiat pingestatult müstiliselt. Kosmos.

Kolmas on kõrvale jäetud distants, mis hoiab elu liikuvana. Avatud võimaluste sülem, mille mõõtmed ja suurus pole inimese enda otsustada - see on meist olenemata. Olgu see kas või maa, õhk või taevad. Paradoks.

                  Publik.

Inimene seisab aja poolt puretud, kuid siiski looduse poolt loodud maastikul. Ta ei seisa üksi, kaksi, kolmi, vaid lõpututel hulkadel kokku kogunenud hingede seltsis. Kosmiline vaheala, mis ei ole enam kolm kuud tagasi koolnu, vaid juba teadmata võõrad tuttavad. Me kõik otsime oma kohta. Isegi peale elu.

Kuna me midagi ei tea, siis…

peame looma taas ajasränduri - Inimese, kes kõnnib, hüppab, jookseb, kukub, lamab päevi nõnda, et nähtamatuks muutub. Ta istub ja sööb, siis jälle pöörleb ümber oma telje nagu Maa. Lisaks näeb, kuuleb ja mõtleb, tervitab võõrast vastutulijat.

Nõnda paistab ta hästi päikesele, kõiksuse tuultele on ta puhuda, kuule aga virvenduseks ja maale tema armastuse suurim raskus.

On viiskümmend aastat juba möödunud, ja aeg on pöörata selg, et edasi liikuda. Ikka kõndida ja mõelda, joosta ja magada… Sest siis pikeneb elu, kus tasapisi hakkame mäletama asju olevikuta - elu enne elu, mis on vaese inimese igavik nii ees kui taga nii elus kui surmas. Koreograafia loobki selle ajasränduri nagu inimene loob inimese nagu Jumal lõi Inimese Maailma.

                                                                                               

                                                                             Manifest 10.12.2011, Kaspar Aus