11. jaanuar 2012

EDASI

Jõgi, mis poolitab juga. Juga, mille otsa ega äärt me ei taju. Juga, mis tundub voolavat lõputut elu kulgu ning nii tundmatuks jääb mu sees.
Mis on see juga, mida jõgi või sild ning sammud laudadel pooleks nii kangesti murda ihkavad. Kui ta üldse on juga, mida ma tegelikult ei tea.
Nii sama kindlalt, nagu jõgi suubub merre, astun mina silla laudadele, mis vanadusest purevad. Üks hääl kõrvalt küsib, et ega sild siis vana pole. Ei ole, ning ma tunnen kargust, küllust ja progressi. Progressi, mis pidevalt voolab, kuid samas annab ka sulle võimaluse kaasa tulla. Vaadanud üle silla ääre, nägin ma liikuvat progressi, mis suundub pidevalt eesmärgi poole, kuid samas ootab pidevalt järele.
Pidevas ühesuunalises otsingus kajab vastu erinevaid emotsioone. Vastu põhjakivi paiskuv vool just kui jääb oma mullitava olekuga minu otsa vaatama, samas kui muud kanalid tormavad millegi suure ja laia poole.
Fookus mängib siin rolli ning fookus ka jõel olemas on.
Nüüd ihkan ma vaadata vastu jõe fookust. Selleks ma suundun ulatama üle teise silla külje. Avanev pilt on võrratu. Kõik voolabki ühes suunas. Pole enam progressi, mis sind kaasa ootaks, ta lihtsalt voolab su alt läbi. Ainult mõned tasased veelaigud paistavad kaugelt ja needki on väga kaugel, nii et vool neist kaugelt ringiga möödub. Silma jääb rohkem rohelust ja loodust, progress vajub vaikselt oma möödanikku.
Minu sammud ja kõrvalhääl poolitasid midagi, mida ma ei tea, mis see on. Samas ma ei oska ka öelda, kummale silla poolele vaadata. Mööda silda avaneb kaunis rohelus iga sammuga kaugeks jääva sulinaga.



Kaspar Aus
31. mai 2006