Tervikliku tunnetuse analüüsimine

Terviklik tunnetus kui tunnetuse ideaal liigitub Judith Jarvis Thomson’i järgi põhjuseks millelegi, mis on põhjus uskumiseks. Läbi David Hume’i olemise viiside eristuse avaneb uskumises ja soovimises moraalne hindamine. Viisis, kuidas me põhjusi otsime ja leiame, väljendub ka uskumus enda olemise kohta. Kui mu tunnetus lähtub terviklikkuse tundest, siis Hume’i eristus näib meelevaldne. Eristamine käib küll loogilisena põhjuse olemise kohta, kuid just see eristuse tegemine viib uskumise objekti loogilse analüüsi küüsi. Et me põhjuse analüüsi eeldame, on uskumuse põhjuseks, milles avalduvad kahtlused käsitlematuna näivatesse ideaalidesse. Ideaalid on kasutatavad tunnetuse vahendina enese eesmärkide loomisel, kuid jäävad tunnetuse kui aktiivses seisukohas avalduva kontrolli vahetust ulatusest väljapoole. Seetõttu võib tunnetust iseloomustada terviklikkuse taotlus, milles seisneb Hume’i käsitlusena soovimises väljenduva olemise internalistlik hindamine. Sel juhul on internalistliku hindamise näol tegemist terviklikust tunnetusest lähtuva katsega siiski puuduvat terviklikku soovida.

See eristus uskumise ja soovimise vahel on vajalik oma olemise analüüsi vastavuse hindamiseks. Kui tunnetus on suunatud tunnetatavale, siis olemine väljendub seisundis, mida tunnetuses taotlen. Olemise tunnetamine seisneb terviklikuks saamise taotlemise proportsionaalses vastavuses terviklikult tunnetamisega. Ühel juhul mul juba on terviklik tunnetus ja ma ei vaja analüütilist arutlust, millega kaasneks samuti verifitseeriv meetod arutluses olevate võimalike vigade tuvastamiseks ja parandamiseks. Teisel juhul ma omistan tervikliku tunnetuse ära tundmise vajaduses analüütilisele eritlemise võimele tervikliku tunnetust iseloomustavaid jooni, mis võimaldaksid vajaliku puudumisel üksikuid pudemeid mõtestatuna näha.

Hume’i eristuse meelevaldsus seisneb kujutluses, mis sellega kaasneb. See eeldab nägemist, et tervik olemise soovimine on lootuse avaldamine millegi püsiva saavutamiseks, milleks siinses käsitluses võiks olla terviklikuks saamine. Püsiva terviklikkusega kaasneks justkui ihalduslik lunastus, mida tuleb peale soovimist ka saavutama asuda. Püsiva terviku vastandus ebapüsivale eksirännakule, mis ühisosa saavutamise eesmärgil soovmõtlemise illusioonidesse takerdub, on mitte koherentselt vastuoluline. Tunnetamine võib siinjuures olla suunatud vastuolu ületamsele, mis võiks seisneda soovimise ja uskumise nägemises tervikliku tunnetuse eri tahkudena. See tähendaks tervikliku tunnetuse kui tunnetuse aluse võtmist püsivalt muutlikuna, mille vahetutes avaldumise vormides nii soovimine kui uskumine on küll erinevad, kuid tunnetuse terviklikkuse pärast jäetud eristamata.

Siiski on tervik alati analüüsitav ja analüüs ise kutsub välja olukorra, kus algne tervik pudeneb üksikosadeks. Nii leiame end ikka ja jälle avaldamas imestust juhusena näivate kildude paiknemise kohta. Algse terviku seisukohast puudub neil eesmärgistatus kui vajalikuna näiv otstarve. Uskumine ja soovimine on ühe aje eristuvad tahud, mis tegude motiivist lahti muugituna muutuvad loogilises arutluses püsivateks ideedeks. Nendega on käepärane opereerida, kuna arutluskäigu seosed algse kontekstiga jäävad haprateks. Seosed, mis ratsionalistlikus seletuses on nimetatud suhetena, püsivad idee atribuutidena sõltumatutena. Sõltumatus avaldub nii nende ideede rakenduses kui ka abstraktse maastiku näilise vabaduse piirides.

‘Normativity by Judith Jarvis Thomson (2008)’

autor: Rait Rosin

Lühike mõtisklus "System theory of Kaspar Aus" üle

Fotol on koreograafia, mis on tekkinud läbi kriidiga joonistamise, ning on jätnud nõnda jälje. 2010. aasta sügisel paluti mul end tutvustada uutele kunstnikele, kes jätkasid uue hooga residentuuri Daghdha Dance Company all, mille mina juba lõpetanud olin. Mõtlesin õhtul enne magamaminekut, päev enne kokkulepitud ettekannet, mida endast rääkida. Nõnda tekkiski vajadus mõtestada ja seeläbi rääkida tulevastele residentuurikunstnikele oma koreograafilisest protsessist. Puhtalt hetkeseisust, vähesest teadlikust etteplaneeritusest ja emotsioonist see kõik inimeste ette paiskuski: dünaamilise jäljena metsaradadel mustal tahvlil, millest näeme nüüd Robin Parmari fotot. See ongi see koreograafia – rõõmustasin, kui olin end juba ära tutvustanud.

Kõik algab sellest, kuidas mõtestada seost keha ja vaimu vahel. Minu jaoks on nad üks – on üks suur ja ainus mõtlev keha. Kõikide kehas asuvate füüsiliste süsteemide ja vaimse metatasandi vahel eksisteerib dünaamiline seos. Keha on pidevas dialoogis enda sisemuses, kuid samas ka välisega. Dünaamika viitab pidevale muutumisele ja liikumisele. Seosed erinevate kehaliste süsteemide vahel on niivõrd vabad, et pidevalt muutuvad ja reageerivad ‘küsimuse’ ja ‘vastuse’ vormis.

Suurem osa mõtteid on alateadlikud, ja väga vähe teadlikku. Inimene on korra juba mõtestanud, et on olemas ajus alateadlik pool, kus pesitsevad meie unenäodki. Teadlikkus esineb alati, kuid põnev on just see, mis võib olla seal kaugel alateadvuses. Kuidas sealt informatsiooni teadvusesse meelitada? Loomingulises praktikas olen leidnud, et see on suuresti tantsu keel, mis loob kommunikatsiooni alateadvuse ja teadvuse vahel, ja nõnda on ka koreograafia osa. Ja eks ma tegelen ikkagi tantsuga, et ajas rännata. Mõelda, kui palju erinevaid ajamustreid on meie alateadvusse salvestunud, ja kui palju saab sinna veel juurde tulla. Seostan alateadvust rohkem tantsulise liikumisega. Praeguseks olengi vist jälle rännanud oma lapsepõlve, kust kõik alguse sai.

Nõnda kordame elus pidevalt tajumise, kehas salvestamise ja reageerimise jumalikku ringi. See on inimtegevus, mis ei kustu, ja aitab olla suhtes kogu sotsiaalse ja kultuurilise võrgustikuga, olgu see siis perekond, matemaatika, muusika, koreograafia jne. Ega ükski nendest ei eksisteeri iseenesest, vaid seoses üksteisega, kuuludes keerukasse inimsüsteemi. See tähendabki olla inimene, mitte loom!

Tants on see, mis loob seoseid meie sisse ja vahele selles jumalikus ringlevas nägemise ja reageerimise süsteemis, mis on osa päikesesüsteemist universumis. Tants tekib ja kaob, ei tea kuidas ja millal tekib uuesti, püüd on kogu aeg leida ikka ja jälle taas. Siiski ta ikkagi tekib, kuigi vahest ootamatult, ja toob endaga kaasa…, luues koreograafiat, millest võime näha jälgi nüüd üksnes fotol.

autor: Kaspar Aus