Terviklik tunnetus kui tunnetuse ideaal liigitub Judith Jarvis Thomson’i järgi põhjuseks millelegi, mis on põhjus uskumiseks. Läbi David Hume’i olemise viiside eristuse avaneb uskumises ja soovimises moraalne hindamine. Viisis, kuidas me põhjusi otsime ja leiame, väljendub ka uskumus enda olemise kohta. Kui mu tunnetus lähtub terviklikkuse tundest, siis Hume’i eristus näib meelevaldne. Eristamine käib küll loogilisena põhjuse olemise kohta, kuid just see eristuse tegemine viib uskumise objekti loogilse analüüsi küüsi. Et me põhjuse analüüsi eeldame, on uskumuse põhjuseks, milles avalduvad kahtlused käsitlematuna näivatesse ideaalidesse. Ideaalid on kasutatavad tunnetuse vahendina enese eesmärkide loomisel, kuid jäävad tunnetuse kui aktiivses seisukohas avalduva kontrolli vahetust ulatusest väljapoole. Seetõttu võib tunnetust iseloomustada terviklikkuse taotlus, milles seisneb Hume’i käsitlusena soovimises väljenduva olemise internalistlik hindamine. Sel juhul on internalistliku hindamise näol tegemist terviklikust tunnetusest lähtuva katsega siiski puuduvat terviklikku soovida.
See eristus uskumise ja soovimise vahel on vajalik oma olemise analüüsi vastavuse hindamiseks. Kui tunnetus on suunatud tunnetatavale, siis olemine väljendub seisundis, mida tunnetuses taotlen. Olemise tunnetamine seisneb terviklikuks saamise taotlemise proportsionaalses vastavuses terviklikult tunnetamisega. Ühel juhul mul juba on terviklik tunnetus ja ma ei vaja analüütilist arutlust, millega kaasneks samuti verifitseeriv meetod arutluses olevate võimalike vigade tuvastamiseks ja parandamiseks. Teisel juhul ma omistan tervikliku tunnetuse ära tundmise vajaduses analüütilisele eritlemise võimele tervikliku tunnetust iseloomustavaid jooni, mis võimaldaksid vajaliku puudumisel üksikuid pudemeid mõtestatuna näha.
Hume’i eristuse meelevaldsus seisneb kujutluses, mis sellega kaasneb. See eeldab nägemist, et tervik olemise soovimine on lootuse avaldamine millegi püsiva saavutamiseks, milleks siinses käsitluses võiks olla terviklikuks saamine. Püsiva terviklikkusega kaasneks justkui ihalduslik lunastus, mida tuleb peale soovimist ka saavutama asuda. Püsiva terviku vastandus ebapüsivale eksirännakule, mis ühisosa saavutamise eesmärgil soovmõtlemise illusioonidesse takerdub, on mitte koherentselt vastuoluline. Tunnetamine võib siinjuures olla suunatud vastuolu ületamsele, mis võiks seisneda soovimise ja uskumise nägemises tervikliku tunnetuse eri tahkudena. See tähendaks tervikliku tunnetuse kui tunnetuse aluse võtmist püsivalt muutlikuna, mille vahetutes avaldumise vormides nii soovimine kui uskumine on küll erinevad, kuid tunnetuse terviklikkuse pärast jäetud eristamata.
Siiski on tervik alati analüüsitav ja analüüs ise kutsub välja olukorra, kus algne tervik pudeneb üksikosadeks. Nii leiame end ikka ja jälle avaldamas imestust juhusena näivate kildude paiknemise kohta. Algse terviku seisukohast puudub neil eesmärgistatus kui vajalikuna näiv otstarve. Uskumine ja soovimine on ühe aje eristuvad tahud, mis tegude motiivist lahti muugituna muutuvad loogilises arutluses püsivateks ideedeks. Nendega on käepärane opereerida, kuna arutluskäigu seosed algse kontekstiga jäävad haprateks. Seosed, mis ratsionalistlikus seletuses on nimetatud suhetena, püsivad idee atribuutidena sõltumatutena. Sõltumatus avaldub nii nende ideede rakenduses kui ka abstraktse maastiku näilise vabaduse piirides.
‘Normativity by Judith Jarvis Thomson (2008)’
autor: Rait Rosin
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar